Rohumaa ja silo kui piimatootmise alus

Oleme jõudnud tagasi veendumusele, et koresööt on mäletsejale kõige loomuomasem ja olulisem.

AUTORIST Koresöödast on kirjutanud Kadri Luhter.

Koresööt on olulisim

Rohumaa roll piimatootmises on olnud alati kandev. Lehm on mäletseja, kelle põhisööt on karjamaarohi, silo või hein. Eestis on olnud aegu, mil koresööt ei olnud piimatootmises nii tähtis kui jõusöödad, aga selline teguviis mõjus laastavalt karja tervisele ning muutus kahjulikuks ka sisendite hindadest tulenevalt. Oleme jõudnud tagasi veendumusele, et koresööt on mäletsejale kõige loomuomasem ja olulisem. 

Tippkarjades on koresööda osakaal 50-60 protsenti.

Kuidas on nii, et toodame praegu suurema rohusööda osakaaluga rohkem piima kui kümme aastat tagasi rohke jõusööda kasutamisega? Selleni on viinud nii heintaimede sordiaretus ja -valik, mõtestatud väetamine kui ka varasem niiteaeg. Esiti on vaja piimatootjal selgusele jõuda, mida ja kellele toodetakse. Lüpsilehmad vajavad eelkõige hea seeduvusega silo, lihtsustatult õigel ajal tehtud esimese niite silo, kus on suur energia- ja proteiinisisaldus ning väga hea NDF-kiu seeduvus. NDF-kiud ongi mäletseja peamine energiaallikas. Oluline on teada, et hea seeduvusega silo söövad lehmad 10-15 protsenti rohkem.

Soovitused silo tootmiseks

Kehva NDF-i seeduvusega on optimaalsest niiteajast kauem kasvanud taimik. Siis võib küll massi põllult rohkem saada, kuid selle toiteväärtus ja seeduvus on vähene. Nii peab söötmisel panustama rohkem jõusöödaga, mis lõppkokkuvõttes ei anna ikkagi nii head tulemust kui hea seeduvusega siloga ratsioon.

Joonis 1. Piimatoodang vastavalt silo seeduvusele ja jõusööda kogusele. Allikas: Auvo Sarjanen, "Säilörehun korjuuaika myöhemmäksi?"

Info seeduvusega kohta saame teada siloanalüüse tehes. Seda võidakse väljendada orgaanilise aine seeduvusena, NDF-kiu seeduvusena või ka D-arvuna, mis on kasutusel Soome süsteemis. Joonis 1 on ilmekas näide, kuidas silo seeduvus mõjutab piimatoodangut. EKM-i piima kogus kasvab küll jõusööda koguse suurenedes, kuid kõrgeim toodangutase saavutatakse suurima D-väärtusega silo kasutades. 

Söötmise seisukohalt on see tasuvaim moodus piima tootmiseks.

Lüpsilehma silo toodetakse intensiivse rohumaaviljelusega selleks valitud spetsiaalsete sortide ja mõtestatud väetamisega. Näiteks puhaskultuurina itaalia raihein või üheaastane raihein annavad võimaluse alustada esimest niidet väga vara. Järgnevad kõrreliste segud või ka liblikõieliste ja kõrreliste segud. Viimase puhul on keeruline leida sobivat niiteaega, sest liblikõieliste ja kõrreliste optimaalne niiteaeg saabub eri ajal. Liblikõieliste puhaskultuuridest silo kõrvale on alati vaja sööta kas kõrreliste või maisisilo, vastasel juhul koormatakse looma organismi pideva liigse lämmastiku (karbamiid) väljutamisega piima ja uriini kaudu.

Suurima NDF-i seeduvusega on vara niidetud kõrrelised, väikseima NDF-i seeduvusega lutsern ja punane ristik. Siiski ei peaks neist kultuuridest loobuma - ja ei saagi. Lisaks mulla rikastamisele annavad liblikõielised hea proteiinisaagi ning söödetuna koos kõrreliste või maisisiloga on need väga hea lisa nii lüpsilehma kui ka noorlooma söödaratsioonis. Liblikõieliste puhaskultuuride puhul tuleb suurt tähelepanu pöörata sileerimisele. Neil on suur puhverdusvõime ning õiget käärimist ei ole lihtne saavutada. Lutsernisilo tegemisel on siiani parimaid tulemusi andnud orgaaniliste hapete kasutamine, näiteks AIV 2000 Plus.

Tee targemaid otsuseid ja optimeeri kulusid

Mõtestatud väetamisega optimeeritakse toodangule tehtud kulutused. Põldude kaardistamisel aitab SoilOptix. Ühekülgne väetamine, näiteks ainult sõnniku/lägaga või lämmastikuga, jätab rohumaa nälga ning tulemuseks on taimiku kiire õitsemine ja vähene mass. Nii näib, et väetamine ei anna tulemust, sest toiteväärtus ja saak on soovitust väiksemad.

Võtmesõna on siin antavate toitainete mitmekesisuses ja tasakaalus.

Kaaliumi vajadus on jämedalt öeldes üks ühele lämmastikuga. Taime lämmastiku kasutamine on optimaalne, kui kaaliumi-fosfori omavaheline suhe on tasakaalus ja piisavalt on ka väävlit. Kõrreliste rohumaade väetamisel on vaja silmas pidada ka magneesiumivajadust. Niisiis ei piisa ainult lämmastikust või ühekülgsest orgaanilisest väetisest, kui on soov saavutada vähese jõusöödakuluga suur piimatoodang.

Tasuvuse võti = maksimaalne kasu hektarilt

Põllumaa on väga kõrges hinnas ning selle saadavus piiratud, maksimaalne kasu hektarilt on tasuvuse võti. Rohumaa saagikus 10 000 t kuivainet hektarilt ei ole tänapäeval mingi ime, kuid eeldab siiski teadlikku tegutsemist. Baltic Agro ja Yara rohumaade väetamise tootmiskatses saavutati NPK väetiste kasutamisel saagikuseks kuni 11 000 t kuivainet hektarilt. Väetamisega võib pääseda söödanappusest või kasvatada siloreservi. Nii rohumaa kui ka silo koguseid tuleks arvestada kuivaines, sest selles osas peituvad toitained ning ka söödaratsiooni koostatakse kuivaine järgi.

Erineva kuivaine sisalduse puhul on naturaalkaal oluliselt erinev. Väga hea seeduvusega silo kuivainet sööb lüpsilehm u 14 kg päevas. Olenevalt kuivainest võib see naturaalkaalus olla 47 kg (KA 30%) või 31 kg (KA 45%). Erinevus on väga suur!

Tabel 1. Kuivaine võrdluses silo naturaalkasutusega

Tasuvaks piimatootmiseks on vaja:

• mullale ja eesmärgile vastavaid heintaimede sorte;
• mõtestatud väetamist - põldude kaardistamine ja toitainete tasakaalustamine;
• õiget niiteaega ja kiiret valmistamist - pigem varem kui hiljem. Vähem massi, kuid rohkem toitaineid. Silomaterjal kiirelt auku!
• õnnestunud sileerimist - silohügieen ja lisandi valik!
• luua reserv ja saavuada söötmises valikuvabadus - silo kogus!